Ei tee mind kurvaks see, mis läind, ja milleks?
Mul on üks päev, mis meelest eal ei kao:
kui murdsin sinu sülle tõrksaid lilli,
ei mõelnud vaid, et mälestuste jaoks.

Valgeid roose, valgeid roose,
neid, mis ääristasid aiateed.
Tõin ka teisi kauneid õisi,
kuid su süles meelde jäid vaid need.

Sa hoiad süles neid mu igal sammul,
neis alles jääb üks ammu möödun'd päev
ja aeda, mis on rohtun'd juba ammu,
sa jäidki seisma, lõhnav sülem käes.